Artiklid
Fairtrade’i märgise mõju: mida me tegelikult ostame?
Fairtrade’i märgis antakse toodetele, mille kasvatajad ja töötlejad on saanud oma toodangu või töö eest väärilise tasu, mis võimaldab neil tagada endale ning kogukonnale inimväärne elu. See saavutatakse kahe olulise põhimõtte abil: müüdud toodangu tagatakse kasvatajale ja töölistele miinimumhind ning neile makstakse lisatasu, mida kasutatakse kogukonna sotsiaalseks arenguks ja tuleviku planeerimiseks. Me nimetame seda Fairtrade’i lisatasuks (ingl Fairtrade Premium). See on raha, mida Fairtrade’i sertifikaadiga tootjad teenivad lisaks kokkulepitud hinnale ja millega nad vastavalt vajadusele kas toetavad oma töölisi või mida nad investeerivad, et paraneksid kogukondade majanduslikud, keskkondlikud tingimused ning elukvaliteet.
Õiglane hind ja suure väärtusega sendid
On kummaline, et kilo banaane, mida tuuakse kaugelt, maksab vähem kui bussisõit Tallinnast Haapsallu või et banaanide kilohind on poodides alanenud samal ajal kui nende tootmiskulud on kahekordistunud. Ainus järeldus on üliodav kokkuostuhind, millega surutakse arengumaade tootjad veel suuremasse vaesusesse, sundides tööle lapsi, hoides kokku iga kogukonda arendava kulu või keskkonnahoiu pealt. Tavaliselt ei ole meil aega mõelda sellele, kust pärineb näiteks apelsinimahl, mille poeriiulilt haarame. Nii võib juhtuda, et meie naudime head mahla apelsinikasvatustes ja -tehastes valitsevate kehvade töötingimuste ja looduse arvelt.
Milline sertifitseerimissüsteem oleks usaldusväärne ja atraktiivne?
Milline peaks olema sertifitseerimissüsteem, mis tagaks kasvatajatele õiglase kohtlemise ja piisava elatise ning oleks samal ajal tarbijate jaoks usaldusväärne ja atraktiivne? Sertifitseeritud tooteid lisandub kaupluste kaubavalikusse pidevalt, samal ajal kui sertifitseerimine seisab silmitsi uute väljakutsetega. See vajab ilmselgelt tõhustamist, eriti selles osas, mis puudutab otsest mõju kogukondadele, kus toorainet kasvatatakse või töödeldakse. Tagada tuleb ka sertifitseerimise toimimist kontrollivate auditite kvaliteet ja usaldusväärsus.
Lühiülevaade vastutusstundlikkuse vaatenurgast läbiviidud tarbijakäitumise uuringutest
Tarbijate teadlikkus suureneb ja aina suuremat tähelepanu pööratakse toiduainete tootmise ja tarnimisega seotud keskkonnaalastele ja sotsiaalsetele aspektidele.
Valmisolekut ökotooteid osta on juba üsna palju uuritud, kuid vähe on uuringuid selle kohta, milline on valmidus eelistada tooteid vastavalt nende sotsiaalsetele aspektidele (töötajate töötingimused ja sotsiaalsed tagatised, sooline võrdõiguslikkus, lapstööjõu mittekasutamine jne). Senised uuringud näitavad, et tarbijate eelistustes on toimunud muutused ja ostetakse üha enam nii keskkonnasäästlikke kui ka õiglase kaubanduse tooteid, eriti neid, mille tootmisel on järgitud inimõigusi.
Šokolaad on liiga odav, et olla jätkusuutlik
Juba mõnda aega kuuleb siit-sealt tõsistest probleemidest kakaokasvatuses, mille tõttu ennustatakse tulevikuks suurt puudust šokolaadi peamise tooraine järele. Šokolaaditootmine on aga jätkuvalt kasvutrendis ja šokolaadisõpru tuleb aina juurde.
Näiteks keskmine šveitslane sööb aastas 10 kg šokolaadi, Eesti keskmine šokolaadikogus inimese kohta on ca 6 kg. Iga eestlase jaoks peab seega kusagil troopilisel alal kasvama tosin puud. Praeguse olukorra jätkudes võib aga juhtuda, et pole enam piisavalt inimesi, kes nende puude eest hoolt kanda sooviks ja väärtuslikku kakaouba šokolaaditootjatele ettevalmistaks.
Lapstööjõud: kultuur või meeleheide?
Ükskõik, kas lapstööjõud on jätkuvalt kasutusel kultuurilistel või majanduslikel põhjustel, saab selle vastu võidelda ainult teadliku tarbimise ning seadusandluse koosmõjul.
Riiete märgistamissüsteemid
Mood on alati seisnenud eneseväljenduses. Uuem nähtus on tootemarkide ja märgiste abil toimuv stiili üleilmastumine. Enamik riietest, mida me praegu tarbime, on pärit Hiinast, Türgist, Indiast, Bangladeshist ja Tuneesiast [1] – enamikus nendest riikidest on tööjõukulud madalad ja töötajatel on vähe õigusi. Rõivatööstus on üldiselt töötajate halva kohtlemise poolest kurikuulus – paljud töötajatest on pärit kõige haavatavamatest sotsiaalsetest rühmadest, eriti naised ja lapsed. Riiete üldine tootmistsükkel tekitab ka keskkonnale märkimisväärset kahju. Näiteks puuvilla, mis on kõige populaarsem kiud, kasvatatakse peamiselt monokultuurina ja selle põllukultuuri korral kasutatakse väga palju taimekaitsevahendeid – kuigi seda kasvatatakse kõigest 2,5% maailma põllumajandustootmiseks sobival maal, kasutatakse üleilmselt 16% putukatõrjevahenditest just puuvillakasvatuses – seda on rohkem kui ühegi teise põllukultuuri korral maailmas.
